Muljeid MAFUN'i koosviibimiselt

Organisatsioon MAFUN on üks tahk riigipoolsest “heast tahtest” Venemaal elavate soome-ugri väikerahvastega tegelemisel, viis soome-ugri liikumisel silm peal hoida (millest andsid endale aru ka paljud osalejad). Sarnaselt ametlikult soositavale kultuuri viljelemisele kulus sealgi palju aega pindmiste küsimuste peale. Sellise poliitika varjus jäävad tegelikud ja reaalselt kultuuri püsimiseks vajalikud sammud tähelepanuta, mille kaudu ütleb riik: “Me hoolime teist, viljelege pealegi oma kultuurikest (aga täpselt sinnamaani, kuni see ei mõjuta ühelgi viisil välisilma ega inimeste eneseteadvust). Kas soovite müüa emakeelseid ajalehti ja postkaarte? Aga palun! (Oma kultuurimaja ja ühes “lasnaka” keldripoe putkas).” Emakeelsest haridusest ükskõik millises õppeastmes võib vaid unistada ning laste keeleoskus sõltub puhtalt vanemate entusiasmist. 

Nunnupilt (tegi Sonja) meie sõidust marsaga "lasnakal" asuvasse suveniiripoodi

Ükskõik kui halvasti eestlased ka oma riigist (täpsemalt selle juhtimisest) aeg-ajalt ka ei mõtleks, on oma riik mitte kuigi sõjakate soome-ugri rahvaste puhul olnud oluline kaitse rahvuse väljasuremisohu vastu. Ja loomulikult pole Venemaa ainus suurriik, kes oma keskel elavaid rahvusi on püüdnud, ja kahjuks suure eduga, maha nottida ning kui suurem hävitustöö seljataga, asunud siis uhkelt oma 'pärismaalasi' vitriinide taga eksponeerima.

Kultuurimaja, kus toimus koosolek

MAFUNi üritus püüdis balansseerida kahe asjaolu vahel: osalejate siiras mure oma rahva ja kultuuri pärast ja tahe midagi muuta ning ettevaatlikkus, sest selliste projektide edukaks läbiviimiseks on vajalik riigipoolne toetus. Seega ei ole küsimus selles nagu ei tahetaks midagi reaalset muuta, kuid palju sõltub ka teise poole tahtmisest ja küllap tajutakse hästi riigi poolt kehtestatud piire. 

Ka käesolev üritus on priskelt rahastatud, elasime uhkes, kuid väga maitsekas hotellis, mitmekäigulised lõuna- ja õhtusöögid jne. Koosolekul arutatakse pikalt MAFUNi hümni teemal, või siis vahetatakse mõtteid kõikvõimalike pisikeste algatuste üle (laste joonistusvõistlused jne). Need on kõik väga vahvad, aga mittekuhugi viivad, kui asi sellega piirdub ja emakeelse hariduse puudumise tõttu ei tule lihtsalt juurde inimesi, kes sellest vähesestki aru saaksid. Kerge on siit Eestist öelda, et tuleb julgeda unistada rohkemast ja mitte piirduda üksnes vormilise küljega, sest minu lähedasi-sõpru pole (pool)surnuks pekstud selle eest, et nad tahavad tegeleda oma kultuuri edendamisel ka sisulise poolega.

Saame mapid, kus on materjale ürituse kohta ja mariteemalisi kingitusi.

Mappi ulatav tegelane rääkis meile lõunalauas lahedaid anekdoote eestlastest. Näiteks: toimetab raudtee relsidel eestlane oma käruga, venelane hääletab ennast peale: A Tallinn, dalekoo? - Net, nee talekoo (püüdke seda lugeda kõige hirmsama eesti aktsendiga, mida suudate ette kujutada). Nii, sõidavad ja sõidavad, venelane ikka: A Tallinn dalekoo? - Net, nee talekoo. Möödub veel paar tunnikest, venelane muutub juba rahutuks, päris pimedaks hakkab minema. No dalekoo Tallinn?! - Daa, teperr talekoo.

Sõnavõtjad. Vasakult esimene on üks kultuuriministeeriumi tegelane, kes muidu loomulikult venekeelse sõnavõtu vahepeal võttis vastu telefoni ning pidas maha marikeelse vestluse. Mõtlesime Sonjaga (tulenevalt oma rikutusest ja eelarvamustest), et ei tea, äkki oligi nõnda planeeritud? Aga usun, et siiski mitte.

Lavastuslik tööhoog. 

Meid käis pildistamas üks fotograaf, kes asetas meid "loomulikku" töösituatsiooni. Tulemusi vaadates on aga oluline vahe sees küll nendega, kus grupp inimesi lihtsalt seisab ja objektiivi vaatab, nii et polegi nii paha mõte.

Pildid: Andres

Veel üks "töö"pilt :) Andres ja väike ugrilane, kelle kodusteks keelteks on komi ja udmurdi keeled.