Salam liyzhe, Mari El / Muljed linnast

Meie delegatsioonike lahkumas Tallinnast. Pikkuse järjekorras: Andres, Sonja, Eva (pilt: Madis Tuuder)

Saabumine Joškar-Olasse. Hommikune vaksalihoone 

Öö on möödunud platskaart vagunis, mis on aga nii kuumaks köetud, et palavus ja õhupuudus tahavad hinge matta. Katan radika märgade rätikute ja tekiga, nõnda ei huuga kuum õhk pahvakatena otse näkku. Küsin vagunisaatjalt, miks on ometi nii palav? - Selleks, et te surnuks ei külmuks.

Vaade hotelli aknast 

Nii hotell ise kui vaated on uhked. Linn on ilus ja kordatehtud, mida jällegi (piinlik öelda), poleks ühelt "vene" linnalt oodanud. 

Lehekene langeb puult, kohe ilmub kuskilt luua ja kühvlikesega kojamees korda looma. 

Pulma-hummer:

Kust on tulnud need ressursid, et nii suuremastaabiliselt asju ette võtta? See ehitamine, restaureerimine, puhtus ja kord oli küll muljetavaldav ja teeb kohati silmad ette nii mõnelegi Eesti nunnu-linnale (nt Tartu). Usaldusväärse allikate andmetel pudeneb priske kopikas Venemaa naftarahadest, ja seda siis just esindusfunktsiooni täitvatele pealinnadele. Tõepoolest, kui võrrelda Joškar-Ola'd paar korda suurema Tveriga (Moskvast 200 km Eesti poole), on viimane, kui Volga-äärne ja vanalinna kant väljaarvata, üks paras lasnamägi küll.

Ilus linn (pilt: Sonja)

Vaade üle jõe (Sonja)

Muudkui ehitavad

Plankudel on ilusad rahvuslike motiividega mustrid (pilt: Sonja)

Turul (pilt: Sonja)

Pilt: Sonja

Hotell on miskipärast Itaalia stiilis. Sinnajõudes küsis parasjagu keegi administraatorilt midagi, kui me oma passide ja 'registraatsiaga' jahmerdasime. "Oodake palun, näete, ma teenindan praegu VÄLISMAALASI". Vaatan ringi, et kus need välismaalased on, selgus hoopis, et meid mõtles.

Ja mina võtsin kaasa veel keeduspiraali, eeldades targalt ja enamasti täppiminevalt, et 'suvel' ju sooja vett pole. Tuba on varustatud aga vanniga, ja kraanist tuleb kuuma vett. Baarist oli võimalik osta ka päris kohvi, mis on küll kirvehinnaga - 70.- rubla (33.- kr), kuid ubasid raatsiti kulutatada vaid vedelikule kerge värvitooni andmiseks.

Suitsunurgake koridoris (pilt: Sonja)

Muljeid MAFUN'i koosviibimiselt

Organisatsioon MAFUN on üks tahk riigipoolsest “heast tahtest” Venemaal elavate soome-ugri väikerahvastega tegelemisel, viis soome-ugri liikumisel silm peal hoida (millest andsid endale aru ka paljud osalejad). Sarnaselt ametlikult soositavale kultuuri viljelemisele kulus sealgi palju aega pindmiste küsimuste peale. Sellise poliitika varjus jäävad tegelikud ja reaalselt kultuuri püsimiseks vajalikud sammud tähelepanuta, mille kaudu ütleb riik: “Me hoolime teist, viljelege pealegi oma kultuurikest (aga täpselt sinnamaani, kuni see ei mõjuta ühelgi viisil välisilma ega inimeste eneseteadvust). Kas soovite müüa emakeelseid ajalehti ja postkaarte? Aga palun! (Oma kultuurimaja ja ühes “lasnaka” keldripoe putkas).” Emakeelsest haridusest ükskõik millises õppeastmes võib vaid unistada ning laste keeleoskus sõltub puhtalt vanemate entusiasmist. 

Nunnupilt (tegi Sonja) meie sõidust marsaga "lasnakal" asuvasse suveniiripoodi

Ükskõik kui halvasti eestlased ka oma riigist (täpsemalt selle juhtimisest) aeg-ajalt ka ei mõtleks, on oma riik mitte kuigi sõjakate soome-ugri rahvaste puhul olnud oluline kaitse rahvuse väljasuremisohu vastu. Ja loomulikult pole Venemaa ainus suurriik, kes oma keskel elavaid rahvusi on püüdnud, ja kahjuks suure eduga, maha nottida ning kui suurem hävitustöö seljataga, asunud siis uhkelt oma 'pärismaalasi' vitriinide taga eksponeerima.

Kultuurimaja, kus toimus koosolek

MAFUNi üritus püüdis balansseerida kahe asjaolu vahel: osalejate siiras mure oma rahva ja kultuuri pärast ja tahe midagi muuta ning ettevaatlikkus, sest selliste projektide edukaks läbiviimiseks on vajalik riigipoolne toetus. Seega ei ole küsimus selles nagu ei tahetaks midagi reaalset muuta, kuid palju sõltub ka teise poole tahtmisest ja küllap tajutakse hästi riigi poolt kehtestatud piire. 

Ka käesolev üritus on priskelt rahastatud, elasime uhkes, kuid väga maitsekas hotellis, mitmekäigulised lõuna- ja õhtusöögid jne. Koosolekul arutatakse pikalt MAFUNi hümni teemal, või siis vahetatakse mõtteid kõikvõimalike pisikeste algatuste üle (laste joonistusvõistlused jne). Need on kõik väga vahvad, aga mittekuhugi viivad, kui asi sellega piirdub ja emakeelse hariduse puudumise tõttu ei tule lihtsalt juurde inimesi, kes sellest vähesestki aru saaksid. Kerge on siit Eestist öelda, et tuleb julgeda unistada rohkemast ja mitte piirduda üksnes vormilise küljega, sest minu lähedasi-sõpru pole (pool)surnuks pekstud selle eest, et nad tahavad tegeleda oma kultuuri edendamisel ka sisulise poolega.

Saame mapid, kus on materjale ürituse kohta ja mariteemalisi kingitusi.

Mappi ulatav tegelane rääkis meile lõunalauas lahedaid anekdoote eestlastest. Näiteks: toimetab raudtee relsidel eestlane oma käruga, venelane hääletab ennast peale: A Tallinn, dalekoo? - Net, nee talekoo (püüdke seda lugeda kõige hirmsama eesti aktsendiga, mida suudate ette kujutada). Nii, sõidavad ja sõidavad, venelane ikka: A Tallinn dalekoo? - Net, nee talekoo. Möödub veel paar tunnikest, venelane muutub juba rahutuks, päris pimedaks hakkab minema. No dalekoo Tallinn?! - Daa, teperr talekoo.

Sõnavõtjad. Vasakult esimene on üks kultuuriministeeriumi tegelane, kes muidu loomulikult venekeelse sõnavõtu vahepeal võttis vastu telefoni ning pidas maha marikeelse vestluse. Mõtlesime Sonjaga (tulenevalt oma rikutusest ja eelarvamustest), et ei tea, äkki oligi nõnda planeeritud? Aga usun, et siiski mitte.

Lavastuslik tööhoog. 

Meid käis pildistamas üks fotograaf, kes asetas meid "loomulikku" töösituatsiooni. Tulemusi vaadates on aga oluline vahe sees küll nendega, kus grupp inimesi lihtsalt seisab ja objektiivi vaatab, nii et polegi nii paha mõte.

Pildid: Andres

Veel üks "töö"pilt :) Andres ja väike ugrilane, kelle kodusteks keelteks on komi ja udmurdi keeled.

Mari disko

Lugedes kavast sõna "kultuuriprogramm", ootasin ma kõike muud, kui vabas vormis lahedat diskot! Ma ei ole ise erililine diskofänn, aga see üritus oli üks lahedamaid ja mõnusamaid pidusid üle hulga aja. Kultuuri ei saa hoida elus vägisi punnitatud ettevõtmistega ikka ja jälle vanu asju samal kujul taasesitades. Selles osas oli see tõeliselt positiivne ja elav näide ning nii muusika kui õhtujuhtimise poolest puhtalt marikeelne.
Selles iganädalases ja juba aastaid väga populaarses ürituses oli omajagu meie laulupidude rahvuslikust õhkkonnast. Juba mõnikümmend minutit pärast peo algust oli tantsupõrand valgunud täis inimesi vanuses 18-60, kes keerutasid hommikuni tantsu lüüa ning laulsid ja huilgasid kaasa, mis nakatas ja peletas reisiväsimuse meilgi, kes me algselt olime seda vaid natukeseks ajaks kaema läinud.
Huvitav oli see, et inimesed ei tarbinud peaaegu üldse alkoholi, väga väheseid nägin seda ostmas, eks ta oli üsna kallis ka (35.- kr Eesti rahas), teisalt olid inimesed nii hoos, et võib-olla oli asi selles, et nad ei raatsinud korrakski tantsupõrandalt lahkuda?

Esinejad:

Sarmikad ja sädelevad õhtujuhid. Eriliselt armas energiapomm on parempoolne naistegelane, kes tegeleb ka laste lauluringiga ja jõuab ilmselt ka sajasse muude kohta. Muuseas, kõneles ka eesti keelt.

Rahvas kaasaelamas:

Sonja pilt MAFUN'i noortest

Rõõm on tõdeda, et taolisi algatusi on veel ja ka kirjanduse ja muusika valdkonnas. Selle asemel, et arutada mariluse progageerimiseks võimalikke ‘intelligentseid’ stsenaariume: “hea marikeeles mõtlev tegelane vs. paha venekeelne marilane” (üks MAFUNil kõlanud mõtetest), tõlkigu/kirjutatagu parem veel rohkem sopakaid, koomikseid, santabarbaraid ja metsikuid roose. Nii jõutaks inimestele lähemale ja taastekiks marikeelne pinnas, millest võiks ka paremaid asju võrsuda.

Sonja filmis oma fotokaga, panin sellest kokku ühe väikese klipi (vahepeal mõned fotoklõpsud ka). 

Tehniline kvaliteet on nagu on, samas jälle valitsenud õhkkkonnast peaks hea ülevaate andma. See korduvalt ja korduvalt kaadris figureeriv pikakasvuline punase sviitri ja valge pluusiga nähtus on meie sõber Artjom, isa poolt udmurt. Ent nii ta isa kui vanaisa polevat oma päritolust sugugi hoolinud. Nõnda on omamoodi põnev, kuidas ta siiski, ilma et teda oleks kodus kuidagi suunatud, oma juuri avastab.

Mari lapsed laulavad

Meie sealviibimise ajal toimus marikeelsete lastelaulude plaadi esitlus. Ehkki näis, et lapsed ei oska mari keelt enamat kui laulusõnad ja mõned laused, on see päris hea algatus keele popimaks muutmisel. Lapsed esinesid kogu oma hingest, publik ja ka juhendaja (üks diskoõhtu juhtidest) elas lauldes ja plaksutades kaasa. 

Ehkki see ei veena, kuidas kõik on hästi ja kui vahvalt mari lapsed keelt "oskavad" ja seda on nii kurvastavalt vähe reaalsuse muutmiseks, kui riigi poolt puudub laiem toetus ja kandepind, on selline algatus olukorras, kus oleks palju lihtsam käega lüüa, lugupidamist vääriv.

Üles võtsime seda mina (videokaameraga) ja Sonja oma fotokaga.

Vahva mari poiss Danil laulab tuntud lastelaulu vene multikast

Sama poiss laulab laulu Marimaast:



Armas ja sädelev esinemine Sašenkalt:

Veel mari laste laulu:

Olgu jääv meile päike:

Cheveryn, Mari El / Lahkumine

Meie MAFUN'i sõbrad saadavad meid Moskva vaksalis